Raju 8 kolmandas profimatšis kohtusid Alik Tseiko ja Madis Pedai. Madis võttis matši vastu ühepäevase etteteatamisega, sest Aliku eelmine vastane Niyaz Ramazanov ei saanud Eesti viisat. Matši võitis teises raundis õlalukuga Alik Tseiko. Uurisime nii Alikult kui ka Madiselt tulevikuplaanide kohta, samuti rääkisime Raju peakorraldaja Ott Tõnissaarega. Intervjueeris Mattias Liivak.

Valmistusid enne vastase vahetumist lahinguks Niyaz Ramazanoviga. Mida enne matši treenisid?

Põhirõhk oli maasvõitlusel ning jalalukkude kaitsmisel, sest Ramazanov on sambokas. Treenisin ka poksi ja kikkpoksi. Plaan oli ta üle maadelda – võtta klintš ja võistlus maha viia. Ma teadsin, et ta pole eriti hea maadleja.

Üks päev enne Raju toimus vahetus – sinu vastu tuli puuri hoopis kaaslane maadluskoondisest, Madis Pedai. Milliste tunnetega läksid talle vastu?

Madis pole mitte ainult koondisekaaslane, ta on ka sõber. Sportlikus vabavõitluses on sõbraga võistelda raske, sest võitlus on karmim kui maadluses. Mõtlesin, et kuna tegu on ikkagi spordiga, siis tuleb matš ära teha. Eks ma mõnes kohas hoidsin ennast tagasi, võtsin natuke vaiksemalt.

Käisid paar kuud tagasi American Top Teamis (ATT) treeninglaagris. Kuidas võrdled Eesti ja USA sportlikke vabavõitlejaid?

Eestis on nii, et professionaalid peavad päevatööd ka tegema. ATT-s olid koos inimesed, kes teevadki iga päev ainult trenni, kolm trenni päevas. Seetõttu oli tase väga hea – päris palju oli seal UFC võitlejaid. Ka treeningtingimused ja treenerite tase oli väga tugev. Maadlusega mul probleeme ei tekkinud – minu maadlust kiideti ja enamiku vastaseid maadlesin üle. Poks ja maasvõitlus olid raskemad.

Kuidas jõudsid maadluse juurest sportliku vabavõitluseni?

Maadlusmati kõrval käisid 3D Treeningu inimesed oma trenne tegemas. Vaatasin neid mõned korrad pealt ja lõpuks hakkasin koos nendega treenima. Enne seda olin tegelikult juba Soomes ühe amatöörmatši teinud, lõin püstivõitlejast vastase nokauti.

Milline näeb välja sinu keskmine treeningnädal?

Igal hommikul käin jõusaalis või jooksmas, teisipäeva hommikul on mõnikord ka poksitrenn. Õhtuti on esmaspäeval maadlus, seejärel maasvõitlus. Teisipäeval maadlus, seejärel poks. Kolmapäeva õhtul treenin maasvõitlust. Neljapäeva õhtul on maadlustrenn ja poksitrenn. Nädalavahetusel puhkan. Kokku umbes 15 trenni nädalas.

Kas plaanid millalgi Ameerikasse tagasi sõita ja seal võistelda?

Allkirjastasin viieaastase lepingu ATT-ga viimasel päeval, enne kui USA-st tagasi tulin. Praegu käivad läbirääkimised sponsoritega, et saaksin sinna tagasi sõita. ATT-s ootab mind ees kolmekuune treeninglaager, pärast seda saan matši teha. Kui kõik hästi läheb, teen USA-s esimese matši 4-5 kuu pärast.

Väljaspool puuri oled rahulik ja tagasihoidlik inimene. Kuidas soojendad end vaimselt matši jaoks üles?

Puuris ei tohi väga agressiivseks minna – muidu tekivad augud ja hakkad vigu tegema. Tuleb kainelt ja külmalt mõelda. Mingeid eraldi rituaale mul pole – teen soojenduse ära, mõtlen taktika läbi, istun ja ootan matši.

Kui palju sa väljaspool võistlusi kaalud? Kui raske on kaalu langetamine?

USA-s võtsin seitse kilogrammi alla, see on nüüdseks tagasi tulnud. Võistlusvälisel ajal kaalun umbes 95 kilogrammi. Seega pole mingi probleem võistluseks kolm kilogrammi maha võtta. Raskemaks läheb siis, kui on vaja juba kümme kilogrammi alla võtta.

Kas oled mõelnud madalamasse kaaluklassi liikuda?

Olen küll. Ilmselt hakkan tulevikus võistlema keskkaalus [83,9 kilogrammi – toim.].

Oled öelnud, et sinu eesmärgiks on võistelda Euroopa ja maailma parimatega. Kui saaksid valida, siis kellega sportlikest vabavõitlejatest tahaksid end proovile panna?

Olen teinud esimesed sammud selleks, et maailma parimatega võistelda. Thiago Alvese ja Thiago Silvaga sain ATT-s sparrida. Kindlat meest, kelle vastu võistelda tahaks, hetkel öelda ei oska. Igaühel tuleb oma hetk, praegu ronin vaikselt ülespoole.

Kas tahaksid midagi omalt poolt lisada?

Soovin tänada oma sponsorit Riho Kuusemäed, kes on minu jaoks väga palju ära teinud. Tänu Rihole sain ATT-sse treenima, tema tegeleb uute sponsorite otsimisega. Suured kummardused talle, sest ta on mind väga palju aidanud. Lisaks tänaks kõiki fänne ja sõpru.

Madis Pedai, oled sportliku vabavõitlusega tegelenud kolm kuud. Kuidas on edenenud üleminek maadlusest sportlikule vabavõitlusele?

Ühest küljest keeruliselt, sest olen maadlusega harjunud ja sportlik vabavõitlus on minu jaoks uus. Samas on hästi põnev ja tore, sest mingil määral alad ikkagi kattuvad. Kohe pärast intervjuud on mul kikkpoksi trenn. Treenerid otsustasid pärast matši, et mul on vaja vähem maadlust harjutada ja panna suurem rõhk poksile ning maasvõitlusele. Minu lemmikdistantsiks jääb maadlus, sest tunnen ennast maadluses mugavalt ja olen enamikust vastastest üle. Trennis olen sparrinud nii tuttavate kui võõrastega, ma ei näe endale püstimaadluses vastast.

Alik oli tugev vastane esimese sportliku vabavõitluse matši jaoks. Kuidas oma esitusega rahule jäid?

Raske öelda. Kuna see oli mu esimene MMA-matš, siis ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Puur, publik ja psüühika mängivad suurt rolli. Esimeses raundis, kui Alik lööma hakkas, ehmatasin natuke ära, hakkasin ennast liiga palju kaitsma. Teises raundis suutsin maha rahuneda ja ka ise agressiivsem olla – paraku jäi sellest väheks. Olen endaga rahul, lisaks sain väga hea elamuse.

Millised on sinu edasised plaanid, kas näeme sind Rajul veel?

Kindlasti võistlen Rajul veel. Treenima jään Norrasse, aga Rajul tekkis väga hea kontakt Eesti sportlaste ja tiimidega. Jään nendega kindlasti suhtlema. Viimane kord, kui Ott Tõnissaarega rääkisin, leppisime kokku, et tulen ka järgmisele Rajule. Loodetavasti meelitan võistlema ka teisi Norra võitlussportlaseid.

Sa oled ju tegelikult eestlane, mida sa Norras teed?

Pärast keskkooli võtsin julguse kokku ja läksime sõbraga USA-sse reisima, seljakott seljas. Mingi aja pärast tulime sealt tagasi, siis läksin Norrasse. Millegipärast jäin siia pidama, mingit kindlat plaani mul polnud. Siis avasin oma firma ja jätkasin haridusteed. Pärast esimest aastat Norras hakkasin ka ise noortele trenne andma.  Tänu maadlusele võeti mind trennides hästi vastu, kõik tundsid mind nägu ja nimepidi. See on kindlasti üks asi, mis mind Norras kinni hoiab.

Mida arvavad endised maadlustreenerid sellest, et sa sportliku vabavõitlusega tegeled?

Ma pole nendega eriti rääkinud. Kuna pean ka ise treeneriametit, siis võin aimata, mida nad arvavad. Kui oled nii kaua maadlusega tegelenud nagu mina, siis peaks jääma oma ala juurde – samas vajab elu elamist ja kui põnevust on juurde vaja, tuleb edasi liikuda. Kindlasti vaatavad vanema põlvkonna treenerid altkulmu neile, kes on maadluses läbi löönud ja seejärel hakanud sportliku vabavõitlusega tegelema.

Ott Tõnissaar, kuidas hindad Aliku arengut maadlejast sportlikuks vabavõitlejaks?

Alik on väga hästi arenenud. Alguses oli natuke vaja pingutada, et maadlejast sportlik vabavõitleja teha. Kõik maadlusvõtted sportlikus vabavõitluses ei tööta. Alik on muutunud aja jooksul heast maadlejast heaks sportlikuks vabavõitlejaks. Püstivõitluse osas tuleb kindlasti veel tööd teha. Maadlejana otsustab Alik aga selle, mis distantsil matš toimub – tal on tohutu potentsiaal. Alik on ka vaimselt väga tugev sportlane – ta pole mees, keda peab trennis tagant sundima või pidevalt õpetama. Tugev tööeetika ja enda hoidmine vigastuste eest on Alikul maadlusest kaasa tulnud.

Kui palju on Alikut kutsutud võistlema välismaale?

Kutseid ikka tuleb – kui praegu tahaks, saaks iga kuu käia korra välismaal võistlemas. Kui leiame sponsorid, läheb Alik USA-sse ära. Loodame teda järgmisel Rajul taas Eestis näha. Praegu pakutakse Alikule juba väga arvestatavaid matše – võimalikud vastased on sellised, kelle karjäär läheb sirgjoones ülespoole.

Kas see on reaalne, et näeme Alik Tseikot UFC-s võistlemas?

Kõik on reaalne, kui Alik on valmis tööd tegema. Spordis ei jõua tippu ainult andekusega, peab ka palju tööd tegema ja ohverdusi tooma. Alik on mitmel korral näidanud, et ta on selleks valmis. Kui tal jagub töötahet ja tervist, siis teeme omalt poolt kõik, et talle häid matše hankida. Profispordis on edu seotud ka suhete ja äriga, tuleb osata ennast müüa. See ei tähenda, et tipus olevad mehed on sinna „ära räägitud“ – tippu tahtjaid on lihtsalt väga palju. American Top Team on väga heaks hüppelauaks jõudmaks UFC-sse – iga ATT-s veedetud kuu viib Aliku lähemale õigele ringkonnale ja õigetele inimestele.

Keda ootad Alikule järgmiseks vastaseks?

Häid vastaseid on mitmeid. Lähiriikides on palju tugevaid raskekaallaseid, kellega matš teha oleks kindlasti põnev. Peamine on see, et järgmine matš pakuks Alikule väljakutse – ta peaks rohkem treenima tagaplaanil olevaid oskuseid, mis teda edasi viiksid. Mind huvitab väga, mis juhtub siis, kui Alikule tuleb vastu mees, kes oskab poksida ja end mahaviimiste eest kaitsta. Siis saab näha, kas Alikus tuleb välja loom, kes suudab vastase ikkagi läbi tule ja vee maha viia või poksimisega teda piisavalt häirida, et mahaviimised tööle panna.